Lõpetamine on läbi ja minus vägagi segased tunded.
Ma pean nende üle veel mõtlema.
Aga ma olen rahul ja õnnelik, et te nii tublid olete ja niiväga loodan, et elus teete õigeid valikuid.
See on peaaegu kõige olulisem!
Sina valid oma sõbrad. Kooli, kuhu õppima lähed. Ameti, mida õpid (ja neid ameteid ei pea olema sugugi üksainus... alati saab lisaks õppida).
Mida saad veel valida?
Elukoha, elukaaslase, harrastused, hobid, meelelahutused.
Ja õiges kohas kuula hoiatust - kas enda või kellegi teise - ettevaatust, tee on libe!
See oli Henry-Sveni muinasjutt :)
...
Aga jah, hunt ja seitse kitsetalle.
Kõne, mis "kukkus kokku".
Rollide jagamisel oleks minul valikuvõimalus - kas hunt või kitseema.
Mõlemad sobivad ülihästi.
Ühest küljest muretu kitseema, sest nomida, läheb tööle ja jätab 7 üleannetut omapead! Jutustama ja õpetama kange: ärge seda tehke ja ärge teist tehke!
Ma arvan, et seda osa sain ma teie kõrval ikka igapäevaselt täita :)
No ja teine roll - hunt. Aeg-ajalt ma kindlasti olingi teie silmis nagu kuri hunt. Hunt, keda ei tohi uskuda, keda võiks üle kavaldada, kelle eest peitu pugeda.
Ise ma loodan siiski, et pigem kitseema... aga eile pakuti võimalus olla ka see kuri hunt, kes kitsetalled nahka paneb.
Tõsi jah, üks kitsetall oli kellakappi peitu pugenud, temaga oleks raske olnud.
Mis söömisesse puutub, siis nii nagu muinasjutus, kus amps-amps-amps ja kõik oligi otsas, oleks ma eile samuti võinud. Amps-amps-amps... kõik kitsetalled.
Aga ju minus on seda kurja hunti ikka liiga vähe :)
Isegi need kaks viimast jäid minu poolt puutumata.
Enne pidulikku ärasöömist see rõõmus seltskond :)
...
Tuult tiibadesse ja kõrget lendu!
Ja andke endast ikka märku :)
...
