Vanasti oli asi lihtne. Tuli jõuluvana, kingikott seljas. Ei mingit muret, laps luges või laulis ja sai kingi kätte.
Aga tänapäeval, tehnika värk.
Tehnikale ei või kunagi kindel olla, mõnikord on elekter ära, mõnikord kaob Internet kes-teab-kuhu, mõnikord ütleb arvuti üles või ei anna Skype ühendust.
Ja mõnikord läheb kingimasin katki.
Imetlesin, kui andekad lapsed ikka olla võivad.
Marili kirjutas jõulu-meeleolulise näidendi.
Luges ja laulis.
Lahe ja lõbus etendus, hästi kirjutatud, hästi mängitud!
Andre võib vabalt kaaluda Jõuluvana elukutset ja Karl ning Henry-Sven olid ehtsad päkapikud.
Väga kaunis oli ka Ave Marie ja Kelli ühine laulmine-musitseerimine.
Eesti muld ja Eesti süda.
Kaks kena tüdrukut kitarride ja selle hingeliigutava lauluga.
...
No ja siis Jõuluvana.
Algul organiseeris ja suhtles küll läbi Skype`i, aga kui nägi, et asi läks jamaks, kingimasin vedas alt ja päkapikud jäid hätta - lapsi oli rohkem kui kommipakke, pidi Jõuluvana hõlmad vöö vahele panema ja kohale kappama ning puuduvad kingikotid ise kaasa tooma.
No ja siis ta muidugi istus ja kuulas ka.
Kohe saalis ja otse.
Ilma igasugu tehnika-imedeta.
Silmast silma.
Jagas pakke ja kiitis lapsi.
Meie ka, jagasime.
Pärast, all klassis, näksisime piparkooke ja kes oskas, luges salmi ka.
Kui nüüd veel kiita, siis 9. klass ja õpetaja Kaja tegid tänasest jõulupeost ühe tõeliselt nauditava ürituse.
Homme on selle veerandi viimane koolipäev.
Homme on selle veerandi viimane koolipäev.
...
