...
Sellel aastal õpime VI klassiga inimeseõpetuse tundides suhtlemist.
Täna läks tunnis suhtlemine nii tormakaks, et enam ei saanud aru, kes kellega suhtleb. Nii palju oli põnevaid lugusid rääkida, kuulamisega jäime lausa hätta.
Aga kui kirjutamiseks läks, siis need vahvad lood polnudki enam nii vahvad, igaüks vaatas, kuidas lihtsamalt hakkama saab.
Ma arvan, et me peame õppima üksteist natuke rohkem kuulama. Ja julgemini kirjutama.
Aga ühe toreda loo lisan lõppu, see on küll natuke varasemast ajast.
Kuna autor töö peale oma nime ei kirjutanud, jätan mina ka selle saladuseks :)
Albu kooli kummitus
Oli kord hiline sügisõhtu. Kõik õpetajad peale ühe olid koolist lahkunud. Kui tema ka hakkas ära minema, kuulis ta korraga, et keegi krabistab paberitega.
Ta läks vaatama ja nägi kummitust. Õpetaja kiljus nii kõvasti, et kogu koolimaja kajas. Kummitus kohkus, tõmbas õpetaja endaga kaasa... ja sellest ajast pole keegi teda enam näinud.
Laual oli kiri, kus seisis: "Nüüd usute, et ma olen olemas!"
...
Mingit kummituse sarnast tegelast nägin mina täna loodusainete klassis. 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar